Linnas Moers….

Kevad, puudel pungad ( nagu pĂ€rmseente paljunemine pungumise teel 😛 ). NĂŒĂŒd olen juba mitu nĂ€dalat uues linnas elanud. Uus linn ja uus tall. Esimene tall mida vaatamas kĂ€isin ei olnud kĂŒll suurem asi ahvatlev. Tavaline kĂŒllastunud ratsakool kus sada Ă”pilast 20×40 maneeĆŸi Ă€ra peavad mahtuma. 😀
Leidsin teise talli kus on kĂ”ik vĂ€ga normaalne. Ratsakooli kohta on housed ikka ĂŒsna head ja mĂ”istlikud. – Isegi need keda on kannustega sĂ”idetud kuulavad minu kannusteta lĂŒhikesi jĂ€semeid. 😀

 

Ammu juba roheline, samal ajal kui Eestis veel lumi maas …

Selline on vÀliplats ( kÔrged ÀÀred on muuhulgas assisteerivad ka selgaronimisel..)

 

 

UUEST TALLIST LÄHEMALT..

KuupĂ€ev vĂ”is olla 28 mĂ€rts 2017, talli nimi GestĂŒt Dongratshof.

Tall jĂ€ttis ĂŒldiselt juba vĂ€ga hea mulje. Hoolitsetud karjamaa, jooksuaiad, platsid, maneeĆŸ, palju vĂ€libokse ning erinevad hoolitsetud jagatud nö sisetallid. Kohe hakkaski silma naine kes ratsutas vĂ€liplatsil mis oli ÀÀristatud puust statsionaarse aiakesega mille ĂŒmber oli ka haljastust. Plats oli disainitud nö maapinnast madalamaks, meenutas armsat kuid hiiglaslikku liivakasti.
Vaatasin natuke ratsutamist ning siis julgesin alles möödujat kÔnetada teemal ratsutamine konkreetses tallis.

Mööduja palus kĂ”netada naist kes parajasti ratsutas. Naine oli tore ning leppisime kokku et arutame kohe kui ta on valmis saanud. Abistasin teda natuke hiljem hobuse lahtivĂ”tmisel ning jutustsime palju. Enam ma vist ei peaks vabandama et mu saksa keel ei ole veel nii hea , sest vĂ€lismaalase kohta on see juba pĂ€ris hea. RÀÀkisin endast ja pararatsutamisest ning sellest mis ma ĂŒldse varem teinud olin. Ta ĂŒtles et enamik inimesi nende tallis ei tohi jĂ€relvalveta valmiski panna sest paljud teevad kĂ”ike lohakalt ning viitsivad ainult ratsutada.
Mina sain kohe abiks olla kuna bussini oli nii kui nii aega. Leppisimegi ĂŒlehomseks trenni kokku. – See naine oli tallis treener lastele. Trenne annavad selles tallis omanikud. Juhtusin samal pĂ€eval ka talli prouaga kokku kes on vĂ€ga armas ja tore , tema mees on samasugune tore. – Nii et perekond tore teeb kvaliteetset tööd. Esimesse trenni ma ei saanud oma hobust valmis panna sest keegi juba ratsutas enne mind selle hobusega. Trenni pikkus on 45 min. Kusjuures hobustel on korralikult vĂ”hma , mu hobune oli lĂ”dvestunud aga mitte vĂ€sinud. Peale mind ratsutas sama hobusega veel ĂŒks ratsutaja ja sellega Pamiro tööpĂ€ev lĂ”ppes. – VĂ”hma oli , liikus sÀÀrele hĂ€sti , tegin kohe esimeses trennis samm-galopp ĂŒlemnekuid nĂ€iteks. Muidugi stekki ikka kasutasin 😀 , aga tĂ€itsa ilma kannusteta.
See trenn oli selle talli esimene vĂ€lihooaja trenn, nii mĂ”nigi hobune tahtis minema punuda. Ma tegin parajasti jalusteta tööd. treener Herr Schmitz ĂŒtles et ma tohin kui ma nĂ€itan et ma saan seda teha ilma ratsmeta. – lasin ratsme tĂ€itsa kĂ€est ning vĂ”isin rahulikult enda istakut kiusata, pĂŒsisin tasakaalus. Pamirogi otsustas minema punuda, aga istusin jalusteta nii sĂŒgavalt … et ta tegi galopis nii mini pöörde et see oli tĂ€pselt nagu piruett. Istusin sirgelt sadulas, saatsin sÀÀrega edasi ja sain kiita.

See tall on paradiis nii neile kes viitsivad, samuti laiskadele, sest laiskadele tehakse igaks juhuks pooled asjad valmispaneku mĂ”ttes ette Ă€ra nagu ma enne mainisin. Samas individuaalselt Ă”petatakse ikka , igaĂŒhega treener tegeleb.
Teise trenni jĂ€in ma peaaegu hiljaks, buss hilines, aga polnud probleemi, ĂŒks daamike juba jooksis hobusega kĂ€ekĂ”rval minu poole. Ratsutamise hinda ma tĂ€pselt ei ĂŒtle aga hinna ja kvaliteedi suhe on vĂ€ga hea. Ütleme nii et Eestis on tavaline saada kehvemat trenni kĂ”rgema hinna eest. – Siin tuleb trenn soodsam ja kvaliteetsem isegi kui liidan juurde transpordi mis on Saksamaal kordades kallim kui Eestis.

Kusjuures selles tallis on treeneril kasutada mikrofon e ei peaks hÀÀlt Ă€ra karjuma, hĂŒppetrennides muidugi seda ei kasutata.
Kolmas trenn olingi juba hĂŒppetrenn hobusel Mirco. Muidu lĂ€ks meil super hĂ€sti aga ĂŒhel takistusel jĂ€i mul sÀÀretööst puudu, lasin hobusel liiga “alla joosta” aga hobune hĂŒppas ikka ja pÀÀstis mu naha ja treener tegigi kerge kommentaari :” Das Pferd hat deine Arsch geretet. 😀 …” Mis pĂ”himĂ”tteliselt tĂ€hendab et hobune pÀÀstis mu peekoni 😀 …..

JĂ€rgmisel korral sama parkuuri tulles oli sĂ”it ladus ning palju rohkem sĂ€rtsu (“mit schwung”). Madal parkuur ka aga mis siis veel tahta? VÔÔras hobune jne , treeneri arvates ka vĂ€ga asjalik sooritus. – Sain kiita poolistaku eest, lĂ€ti treener Ines ..on mis ta on aga hĂŒppamise ja minu poolistakuga sai kĂ”vasti tööd tehtud.

JĂ€rgmine trenn oli hobusel Cay. Cay on ĂŒlilahe vĂ”imas ruun. Ta meenutab mulle Buduaarsi kellega LĂ€tis palju ratsutasin. Galopp on sama mugav vĂ”i isegi rohkem ning traav samuti vĂ”imas , tĂ€isistakus pole eriti lihtne istuda kuid Ă”nneks on seal ratsastuseks kĂ”igile oma koolisĂ”idu sadul ning kasutada vĂ”ib nĂ€iteks kolnurkratset.
Alguses istus tĂŒĂŒp mulle pĂ€he, ma ju lĂŒhike. Kasutasin stekki nii et lĂ”puks tema tagumine ots kĂ”rgele kerkis, siis hakkas tööle. Sealt tuli kogemata isegi igasugu kĂŒlgliikumisi. Mul oli ĂŒhes suunas lausa probleem et hobune pakub koguaeg traaversit. – Eks ta oligi ĂŒhele poole tundlikum aga minu suur viga oli see et ma ise vaatasin vasakule kĂ”rvale..  – mĂ”jutasin ta ise tasakaaluga teises suunas. Korrigeerisin enda vea ja pĂŒĂŒdsin koguaeg ikka otse ette vaadaata nii nagu peab ja enam probleemi polnud.
JĂ€rgmises trennis oli kahju olla. Sain eraponi Donn. See eraponi oli omaniku poolt tuimaks tambitud kannustega. Lisaks rippus omanik ainult ratsme otsas , ta ka kukkus oma hobuselt hĂŒppetrennis sellepĂ€rast et ta ripub liigselt ratsme otsas. Ponil oli eriti nĂ”me sadul. – Pandla nĂ”el oli lĂ€bi sadula hĂ”lma tuntav, nii terav ja tĂ”mbas jalalt kohe tĂŒki nahka maha …  kinnitasin sadulavöö teise rihma kĂŒlge , ausĂ”na ma ei tea mismoodi see tegelane ise sĂ”idetud saab. – Poni on ise tubli, aga lihtsalt minule ebasobivate meetoditega harjutatud. PĂŒĂŒdsin teda terve trenni vĂ€limisele ratsmele nö tasakaalusada, isegi treener ĂŒtles omanikule et see teeb tema ponile head. – Omanik oli millegipĂ€rast kuri mu peale, kui pilk tapaks oleks ma juba surnud vist.
Treener kĂŒsis ka et kuidas meeldis 😀 – endal muie nĂ€ol. Ütlesin et Cay meeldib rohkem (ma ei tahtnud poniomanikku rohkem vihastada) , mĂ”lemad treenerid naersid sĂ”bralikult 🙂 .
Viimane trenn enne Eestisse reisimist oli super. Seekord andis trenni Frau Claudia. Sain taas Cay. Enne mind ratsutas temaga vĂ€ga hea taseme sĂ”itja , eelis oli veel tema pikad sÀÀred, treener tegi mulle veel mĂ€rkuse et selline peaks Cay trennis vĂ€lja nĂ€gema. Tundsin ennast kohmetult. 😛 😀 ja kohe olin veendunud et olen halb sĂ”itja. Treener ĂŒtles et ei ole midagi , ilusti ratsutan , lihtsalt julgemalt.

Eks ma siis kasutasin julgelt stekki ja ennĂ€e imet, selles trennis tegime samm-galopp ĂŒleminekuid ka ning korralikku keskmist traavi , koondgaloppi, keskmist galoppi. Harjutasin ka tĂ€isistakut, oli kĂŒll eriti loksutav aga ilusti tuli vĂ€lja. Mul oli vĂ€ga hea meel. Ütlesin ka Claudiale et Cay on mu uuus lemmik.

PĂ€rast tuli teine treener ( kes kommentaarid enne trenni ĂŒtles) ning kĂŒsis et kuidas lĂ€ks. Ma siis rÀÀkisin et hoopis teine asi, kohe edasi ja ei mingit uimamist ja hobune hakkas tööle. – Tal oli hea meel. – Loodan et saan selle hobusega veel palju ratsutada 🙂

Rubriigid: Toimetamised | 2 008 kommentaari

Varsti ongi kevad..

Deike ja mina koos “pisikese” Boleroga … Nagu kunagi öeldud siis ratsutades ulatusid mu jalad ainult natukene ĂŒle tema koolisĂ”idu sadula

Vahepeal on olnud vĂ€ga tegevust tĂ€is periood mis ilmselt jĂ€tkub samasuguse hooga. Aasta algul öeldakse ikka et uuel aastal uue hooga. Ma vist sain liigagi hea hoo sisse. – Polegi kirjutamiseks aega olnud.
Trennid on positiivsed olnud, vÀhemalt neli korda nÀdalas ratsutamist, sinnajuurde ka muud.
Paariks nĂ€dalaks sain juurde sĂ”ita ka ĂŒhte erahobust aga see huvi kadus mul ruttu, sest nĂ€gin et minu tööd ei austata. Peale minu ratsutamiskordi ratsutati temaga ikka ainult mööda maneeĆŸi pĂ”hirada. Kusjuures nii seinas kinni kui vĂ”imalik, ratsutaja jalus kolksatas pidevalt vastu seina. 😀 😀 😀

Saksamaa on suur, ilmselt on siin esindatud kÔikvÔimalikud ratsutamisstiilid ja nö nÀhtused, seda nii positiivses kui negatiivses mÔttes.
Paari nĂ€dala pĂ€rast kolime linna Moers, seal lĂ€hedal on tallivalikuid mitu, loodan et uues tallis saab ĂŒhe mĂ”istliku ratsu rentida.
Kolimine on ikka natuke raske just vaimses mĂ”ttes. Tuttavad ratsud ja tuttavad inimesed jÀÀvad ju siia ning kĂ”ik algab jĂ€lle otsast. Nii uskumatu kui see ka pole siis jÀÀn oma vĂ€ikest ponipĂ€tti kĂ”vasti igatsema, aga mis seal ikka, kĂ”iki ponisid ja hobuseid ei saa ju endale. – Oiii aga kui saaks kĂŒll ma siis alles valiks ja vĂ”taks 😀 !!!

Nii kurb oli Ă€ra tulla. Pidu ma korraldada kĂŒll ei tahtnud, ĂŒtlesin kĂ”igile et peo ma korraldaksin praegu sellisel juhul kui ma seda talli vihkaks. – Lubasin peo teha siis kui tagasi tulen. 🙂

A3 mÔÔdus “vĂ€ike” mĂ€lestuskaart…

NĂŒĂŒd siis lĂ”puks sain teada, et mu “kuri” treener peab mind tegelikult pĂ€ris andekaks .. Mu ego lĂ€ks vĂ€hemalt viieks sekundiks Ă”nnest katki  😀 , aga pole midagi, tulin otsekohe maa peale tagasi. Siiski, motivatsiooni laeng missugune. 🙂

Pisarad tĂŒkkisid silma nii mis hirmus, Ă”nneks kannatasin oma tavapĂ€rase instrumendi mĂ€ngimisega milleks on piripill …  vapralt koduni 😀 🙂
Vaatame mida toob uus linn nimega Moers … uued inimesed, hobused,tall..

 

 

Kingi teine pool oli Mogli foto..

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Rubriigid: Toimetamised | 1 085 kommentaari

.. Ja aasta 2016 saigi lĂ€bi …

Viimane nĂ€dal oli ĂŒsna huvitav. Trenni kutsuti alles teisipĂ€eval, sest jĂ”ulude puhul oli esmaspĂ€ev samuti puhkepĂ€ev.
Üllatus ĂŒllatus, kĂ”ik minu lemmikud hobused olid Ă€ra jagatud ja mina sain trenni minna “vĂ€ikese” ĂŒlbikuga kel nimeks Babette. Olen varem korra temaga ratsutanud, kirjutasin sellest blogis. Tema on see sell kes armastab kahel jalal maneeĆŸist vĂ€lja minna, selgaminekul on ka alatasa abi vaja ja mitte ainult minul 😀 .
Nii kui ma selga istusin oli hobune automaatne laisk. Kuna mul on pehme kĂ€si siis ta ei saanud lĂ”ugu kangeks tĂ”mmata ja minema joosta… pole ju mĂ”tet mulle vastu sikutada kui mina ise ei tiri. Tema on selline parajalt paks ja mitte ka kĂ”ige madalama turjaga ratsu. – Kui ta oleks inimene meenutaks ta kedagi kellel on Karlssoni figuur ja pikkust sama palju kui Karl Suurel. Jah, need parameetrid ongi naljakad. ( Kui ma Ă”igesti mĂ€letan ajaloo tundidest siis Karl suur oli 190 cm pikk, keskaegsete inimeste peale mĂ”eldes oli ta tĂ”esti pikka kasvu).
Sammus ja traavis tuli töö vĂ€ga ilusti vĂ€lja. Galopiga polnud olukord nii lihtne, ta lihtsalt ei oskagi veel ratsanikku kandes galoppi joosta. Ühe galopisirge tegi ta kĂŒll omaalgatuslikult, arvas vist et saab kergemini tagasi sööma. Temaga on ka Ă”ppinud et kui natuke veiderdada siis ta viiakse talli ( enamik lapsi hakkab nutma) .
Minule seevastu tegi see galopisööst nalja. – Nagu diivan oleks tahtnud tagumiku alt minema joosta 😀 . KokkuvĂ”ttes saime vĂ€ga kenasti hakkama. Sain isegi mĂ”ned tĂ€itsa korralikud galopiĂŒleminekut temalt vĂ€lja norida. Ka treener nĂ€is rahul olevat.
JÀrgmised kolm pÀeva toimus tallis ratsastuskoolitus mis maksis oluliselt rohkem kui trenn muidu, aga sisaldas nii individuaaltrenne kui teooriat.
Õnneks ei kuulnud ma teooria tundides mitte midagi rabavat, miks ma selle ĂŒle Ă”nnelik olen? Aga sellepĂ€rast et jĂ€relikult olen ma pĂ€ris Ă”igel teel. MĂ”ned meeldetuletus kohad ikka olid ja mĂ”nele asjale oskan uuest vaatenurgast lĂ€heneda, aga muidu selline mĂ”nus kordamine. Palegi mulle on hĂ€sti tĂ€htis praegu ratsutamisspetsiifilisest saksa keelest Ă”igesti aru saada ning kĂ”iki vĂ€ljendeid kasutada. – Õpe ja kordamine mitmes mĂ”ttes. Treener tegi ka videod iga osaleja individuaalsest ratsutamisest. Ta sai minu puhul salvestatud just selle koha kus mul hobune natuke vastu hakkas. – Mul oli pĂ€rast hea meel, et isegi kehval momendil oli minu istak tĂ€itsa viisakas ning vĂ”tted tĂ€itsa Ă”iged. Ma olin valmis nĂ€gema mitu korda koledamat videot. – Nii hea on vahel reaalselt nĂ€ha, et tööst ja vaevast on kasu ka.

15841116_1211870408867610_1147105934_n

Natuke talliĂŒmbrust… LĂ”puks kĂŒbeke lund…

 

15841910_1211871272200857_1668846986_n

KĂ€ekĂ”rval lĂ€bitava parkuuri ĂŒks takistustest… inimene lintide vahelt, hobune teiselt poolt … (Samal ajal kolmas vĂ”istkonna liige pidi pall lusikal sama raja lĂ€bima – iga palli kukkumine andis ĂŒhe karistuspunkti. – MĂ”nus meelelahutus eriti kĂ”igile neile kes eelnevat tavalist parkuuri hobusel ei hĂŒpanud

Peale koolitust sain veel ĂŒhe positiivse momendi osaliseks. Mind kutsuti aasta viimasel pĂ€eval parkuuri sĂ”itma. Tegemist oli sellise pool pilavĂ”istlusega. VĂ”istkonnas olid hobune, ratsanik ja ka inimene kes parkuuri jalgsi lĂ€bib. ( Jalameestele halastati ning nemad said madalaid ristikesi hĂŒpata 😀 ). Parkuuri kĂ”rgust ma ei teagi, see pandi selline suhteline, osa kĂ”rgemad takistused ja osa madalamaid, pakun et kuni 85 cm. – Pisike ja armas parkuurike.

15840945_1211870718867579_1116823390_n

Parkuuri teised. Mina sain vihmavarju ja paberit ning ponile natukene maiustusi

Üks kĂŒlalisratsu kes tuli harjutamise pĂ€rast …  hirmutas kĂŒll Ă€ra. Ta kadjas nii hullult ringi , ĂŒkskĂ”ik mis allĂŒĂŒris, aga alati kiirustas ratsaniku alt minema. Ratsutajal puudus igasugune kontroll tempo vĂ”i sammu pikkuse ĂŒle. Galopis nĂ€gi selline ratsutamine eriti kole vĂ€lja. Mind ajas naerma, et mu poni ei saanud aru misasi see jookseb. Poni kartis, see kihutaja tuli nagu turboga tank. Mul endal oli ka hirmus vaadata. Kui takistused oleks kĂ”rgemad olnud siis see “pĂŒss” oleks vist lĂ€bi seina lĂ€inud mĂ”ne takistuse vahepeal.
Muidu vÔiduarvestuses liideti kokku ratsaniku ja hobuse aeg jooksja ajaga, sÔit pidi loomulikult puhas olema.

15879457_1211871615534156_1549397144_n

Aasta viimasel Ôhtul meie linnakese ilusas pargis

KĂ”igi imestuseks sai see kimaja kĂ”ikidele takistustele pihta. 😀 Ma pole vist iial varem laivis sellist esitust nĂ€inud. Tema langes arvestusest vĂ€lja. – Nad tulid tĂ”esti ainult uues kohas parkuurihĂŒppamise kogemuse pĂ€rast.
Esimene koht lĂ€ks minu suurele lemmikule pikajalgsele Bolerole ja tema vĂ”istkonnale, ĂŒtlen hobuse jĂ€rgi sest mulle tĂ”esti meeldib see hobune. Teise koha saime meie Mogli ja tubli pikajalgse jooksjaga 😀 . VĂ€ga mĂ”nus oli, kiirust oleks vĂ”inud rohkem olla, aga Mogli ja minu kohta oli tulemus super. Pealegi maandusime takistuselt alati nii, et mul oleks hobune pöörde suunale vastavalt galopis. Trennis on meil olnud proleeme. Kui mina Ă”igesti ei ole tasakaalustanud siis poni on jĂ€rgmisele takistusele minnes valest jalast galoppi alustanud. 🙂

Rubriigid: Toimetamised | 657 kommentaari

JĂ”ulukuu … kuukulg

Vahepeal pole ma jĂ”udnud midagi postitada, samas toimunud on palju – ning reetsingi pĂ”hjuse. Ilmselt ongi nii et kui tegemist on palju siis endale antud tihedalt postitamise lubadus murdub katki nagu PĂ”ie ja ÕlekĂ”rre loos 😀 .
“Merelainete” teemalisi postitusi tehes olin ma pettunud ja kurb aga elu ju ongi tavaliselt tĂ”usude ja mÔÔnadega.
Olen vÀga palju trennis kÀinud. Praeguseks ( 21.12.16) olen kaks nÀdalat jÀrjest trennis kÀinud vabade pÀevadeta.
Muuhulgas toimus eelmisel nĂ€dalavahetusel istakukoolitus. Arutasime koos mille poole pĂŒĂŒelda ja kuidas ideaalile lĂ€hemale saada. Arutelu oli asjalik ning analĂŒĂŒs oli pĂ”hjalik ning loomulikult igale osalejale individuaalne. Meid oli 7, tĂ€pi pealt nagu Jussikese 7 sĂ”pra 🙂 . MĂ”lemal pĂ€eval leidsid aset individuaalsed istakutrennid kordel ( iga ratsutaja ratsutas mĂ”lemal pĂ€eval). Mulle vĂ€ga meeldis, kordinatsiooniharjutused olid vĂ€ga head. – Ratsmed ja jalused Ă€ra ning igale ratsanikule personaalsed “vigurid”. Traavis kaks korda istuda ja ĂŒks istuda on ikka palju lihtsam sooritada kui kaks kergendada ĂŒks istuda ning see juures veel kĂ€tega ringe teha. 😀
Sain kĂ”vasti kiita, treener ei suutnud Ă€ra uskuda et ma suudan sellise fĂŒĂŒsisega nagu mul on nii palju Ă€ra teha. – Vahel isegi mĂ”istan oma vaeva vÀÀrtust 🙂 ( vĂ”lgnen kĂ”ik oma ringiliikumisele, sörkimisele ja vĂ”imlemisele. PĂ€ris jooga Ă€ss ma pole aga isegi joogaharjutusi tuleb ette ).
Eile oli mu teine trenn hobusel Bolero. Ma armusin sellesse hobusesse vist kohe Ă€ra kui ma sellesse talli tulin. Bolero on kĂ”rge (183 cm), nelja valge soki, valge lauguga graatsiline ruun. Ta on kĂŒll aastaid olnud takistussĂ”idu hobune aga tal on suurepĂ€rast talenti ka koolisĂ”iduks. Tema liikumised on vĂ€ga vĂ”imsad ja lahtised.
Esimene trenn temaga oli vilets, tema pĂ”hiratsanikud on ta kannustega tuimaks tampinud ja mul oli vĂ€ga keeruline teda ĂŒldse liikuma panna. – SellepĂ€rast ma eile imestasingi treeneri otsuse ĂŒle taas mulle Bolero anda.
Vahepeal seletan paar sĂŒndmust.
Treener vĂ”ttis mul ĂŒkspĂ€ev varrukast kinni ning pidas pika vestluse maha. Ta teadis tĂ€pselt mida ma tuimaks tambitud hobustest mĂ”tlen. Sain pika seletuse miks treener just nii vĂ”i teisiti kĂ€itunud on ning selle kohta kui palju me tegelikult samamoodi mĂ”tleme. Ma ei jaksa lihtsalt seda kĂ”ike Ă€ra seletada, aga ma hakkasin kĂ”ike hoopis teistmoodi nĂ€gema. – Isegi seda Trixi asja, treener lausa kurtis et ta on kĂ”ik Ă”pilased alla visanud ja mind ta ei lase selle tegelase selga, sest ma pidavat hull ja liiga julge olema. Ta ei taha et ma alla kukun ja vĂ”ib-olla tĂŒkk aega trennist puudun.. jne jne…
– Isegi kui see on treeneri vĂ€lja mĂ”eldud legend, siis tegelikult on ju tal Ă”igus, miks ma peaks oma raha eest jonnipunni remontima.
Tulen tagasi teise trennini Boleroga. Sain selle hobuse imekombel superhĂ€sti tööle. Jaksasin kĂ”ik vajalikud harjutused Ă€ra teha. Kommentaare sain ikka nii nagu tolmas…. mis sellest. Hobune töötas lĂ€bi selja, galopitöö oli samuti seekord vĂ”imas. Treener rÀÀgib et tema seljas on raske istuda. Minu jaoks oli ta ikka pĂ€ris mugav… 😀 😀 … Ja kui minul juba jalg vĂ”imalikult pikk pĂŒsib ning kannad all tĂ€isistakus ratsutades siis peab ikka hĂ€sti olema.
Isegi kui teised trennihobused mingil pĂ”hjusel paanikas mööda maneeĆŸi ringi jooksid, siis Bolero tegi krapsaka ĂŒlemineku traavist töögaloppi ning minu istumise peale tuli töötraavi tagasi. No mis sa hing veel ihkad ? Kuulas ja tegi minuga koostööd, ma olin seda hetke sellesse talli tulekust peale oodanud, vĂ”imas tunne.

img_20161127_165541

Meie linnakese jĂ”uluturg on lume puudumisest hoolimata ĂŒsna ilus

 
Teda tahaksin kohe pĂ€ris endale. Ta on temperamentne aga samas kĂ”ige hullem asi mis ta teeb on see, et tĂ”mbab pea ĂŒles … ĂŒle ratsme ja kihutab minema. Aga see on ratsutajate viga. Need elavad kannustega roiete vahel ja saevad eest … ma jookseks ka minema 😀 . Kui ei sae ja istud sujub kĂ”ik ladusalt. Ta on vĂ€ga koostööhimuline ja kuulekas.
Õppisin midagi vĂ€ga kasulikku. Isegi kui ratsutasin paremast jalast siis viisin raskuse vajalikul hetkel ikkagi vasakule ( nendel hetkedel kui ta ei saanud aru mu vasakust sÀÀrest) , tekkis selline tarkuse pĂ€hevoolamise tunne. Mu jalad on ju mitte ainult nĂ”rgad vaid ka lĂŒhikesed. –  Sellised tasakaalu muudatused oli just see mis Bolerole tarvis lĂ€ks et minust aru saada. Ning jalgadega tagumise asemel sain ma ta steki abil sÀÀre survele kuuletuma, kiitsin hobust iga edasimindud sammu eest. Tulemus oligi tema tĂ€helepanu ja koostöö. – Iga kiitus muutis igavleva ruuna jĂ€rjesst elavamaks. Ta on ilmselt kannusega tagumisest ja ratsmest sikutamisest tĂŒdinud.
Selgaminekki on tema puhul mÔistlik, ainuke selle kooli suurtest hobustest kes reaalselt ootab Àra ka millal ratsutaja selga saab. Valjastamisel on ta ka helde, paneb pea ilusti alla et minusugune pÀkapikk saaks valjad temale pÀhe panna.
Mulle meeldib ta nii vĂ€ga.  Kui jĂ”uluvana oleks pĂ€riselt olemas ja vĂ€ga rikas siis ma sooviksin et ta tooks mulle Bolero ja selle Mogli ka, nii kui nii ei ole siin eriti palju ratsutajaid kelle kehakaalu ja oskuste suhe oleks piisavalt tasakaalus et seda poni endaga koos tööle panna . 🙂 😀 😀
JĂ€rgneval pĂ€eval oli taas edukas trenn Mogliga. Seekord oli pĂ€evakorral vĂ€ga tĂ€pne galopitöö. NĂ€iteks vĂ€ga tĂ€pselt nurga lĂ€bisĂ”itmine nii et kui oleks liiga vĂ€he nurka sĂ”itnud oleks poni poole sammu jagu lĂ”iganud ning kui oleks liiga palju nurka “sisse” sĂ”itnud ning mĂ€rguannetega hilinenud.. oleks mu jalalaba nurgast vĂ€ljudes varvaste vĂ”rra lĂŒhem. VĂ€ga meeldis mulle harjutus kus tegime traavis 10 m voldi ning tĂ€he kohal rajale jĂ”udes jĂ€rgnes ĂŒleminek galopile. Monika arvas et kui ma nii ilusti poniga ratsutan siis poni hind kasvab.  – TĂ€hendab, et tuli hĂ€sti vĂ€lja. NeljapĂ€eval hĂŒppasime natukene, enamik tööst oli orienteeritud pööretele ning tehnikale, takistused olid madalad.

Rubriigid: Toimetamised | 585 kommentaari

LaupĂ€evane vahepala 26.11.16 … LaupĂ€evane vahepala 03.12.16

LaupĂ€evaks olin nĂ€idendi asjus talli kutsutud. Keegi ei hoiatanud et hobustega ei tehta mingisugust proovi , oleksin ratsariietuse asemel midagi soojemat selga vaadanud. Avastasin et minu sealne parim sĂ”ber oli juba tallis. Ta ratsutas parajasti ning pĂ€rast seda andis ĂŒhele tĂŒdrukutirtsule treeningtundi. Minu parim sĂ”ber teatas et ta pakib oma hobused peale ning sĂ”idab Ă€ra. See tegi kĂŒll kurvaks.
Oli ikka paras draama, rohke kallistamise ja kurvastamisega. – Vahel on nii et Ă€sja kohatud inimene on kuidagi hingelĂ€hedane, nagu oleks kogu elu selle inimesega tuttav olnud. Hoiame ikka ĂŒhendust ning heidame nalja plastikust sĂ€deleva kuu ĂŒle mille ma kingituseks sain. – Selline kuu annab ju tĂ€iesti uue mĂ”tte kellegi jaoks kuu taevast alla toomisest.
Vahepealsest trenninÀdalast rÀÀgin jÀrgmises postituses, praegu jÀtkan jÔuluetenduse laupÀevaga.

received_1178680465519938

Üleliigse kvaliteediga foto just ei hiilga aga mina olen see punane “asi” seal pisikese hobuse seljas

Etenduse nimi oli Viimane ĂŒkssarv ( Das Letzte Einhorn; The Last Unicorn)
Talli olime kutsutud oluliselt varem lootuses etendus veelkord lÀbimÀngida, sest Ôigupoolest tegime proovi ainult kahel korral.
Minul oli kaks rolli. Esimeses rollis mĂ€ngisin kurja nĂ”ida ning teises kurja sĂ”nni. Kogu tallipere oli ĂŒllatunud et ma viitsisin kogu seda ĂŒritust kaasa teha. Minul endal oli vĂ€ga lĂ”bus ning see oli omamoodi kogemus. – Pole just lihtne sakslastega koos nĂ€idendit ette vĂ”tta kui saksa keel pole just emakeel. Kuid mulle meeldib saksa keel vĂ€ga ning tegelikult olen seda varem aastaid Ă”ppinud. NĂŒĂŒdsest on mul reaalne vĂ”imalus seda keelt kasutada ( Loen igapĂ€ev erialast saksa keelset kirjandust ning Ă”pin sĂ”navara). MĂ”ne aja pĂ€rast pĂŒĂŒan ka saksa keelseid postitusi tegema hakata. 🙂

Rubriigid: Toimetamised | 762 kommentaari

Merelained II

… Eelmine nĂ€dal oli super ning 3 trenni neljast olid hobusega keda pole ĂŒldse lihtne koostöösse meelitada. Aga nii nagu Merelained on ka minu trennid ettearvamatud. Kunagi ei tea millal mĂ”nus hoovus paradiisi saarele kannab vĂ”i hiidlaine kĂ”ik ilusa purustab … JĂ€tka lugemist

Veel galeriisid | 585 kommentaari

Merelained… ( Novembri viimane tĂ€ispikk nĂ€dal)

EsmaspĂ€eval tegime Mogliga parima trenni. Sain poni ilusti lĂ€bi selja sisemise sÀÀre ja vĂ€limise ratsme vahele jooksma. Ratsutasin kĂŒll enamiku trenni jalusteta aga ma ei seganud poni. Galopitöö ja kĂ”ik ĂŒleminekud olid vĂ€ga sujuvad ja mĂ”nusad. Ma olin nii kaua seda momenti oodanud.
TeisipĂ€eval oodati mind juba uksel, sest enamik trennilistest jĂ€tsid tulemata ning treener tahtiski mind tunnikese varem trenni vĂ”tta “ĂŒle jÀÀva ” hobusega. Tegin ĂŒpris korraliku trenni Trixiga. Treener oli rahul ja mina ka. – Seda tuimaks tambitud kivihobust on ĂŒsna raske tööle saada, eriti ebamugav on kohustuslik kolmnurkratse mis ei lase mul hobust vĂ€ga painutada. Kujutage ette hobust kes 5-6 pĂ€eva nĂ€dalas kĂ€ib tumalt ratsmetega pea alla vÀÀnatud, sest ratsutajaid kes temaga reaalselt tööd teeks on vĂ€he.
Peale trenni kui olin Trixiga kĂ”ik toimingud lĂ”petanud kiikasin korraks Mogli juurde. Esimene veider asi mis ma mĂ€rkasin oli see et hobune oli kĂŒlili ja teine asi et porgand oli söömata. Kutsusin alati ligihiilivat poni aga ta ei tahtnud minust vĂ€ljagi teha. SeejĂ€rel lĂ€ksin kohe treenereid otsima. Viimaks hakkasid treenerid ka uskuma mu juttu et poni kĂ€itub juba pikemat aega imelikult. Kutsuti arst, arsti tulekuni ma ei jÀÀnud aga midagi hullu ei saanud olla, sest poni tĂ”usis pĂŒsti ja lĂ€ks vett jooma.
JĂ€rgmisel pĂ€eval sain teada et tegu on mingisuguse viirusega. Poni on siiani puhanud ning nĂ€eb palju parem vĂ€lja 🙂 . Töösse tuleb poni ilmselt uuel nĂ€dalal.
KolmapĂ€eval trenni minnes sain taas veelgi kauem oodata sest jĂ€lle jĂ€i ĂŒks tund vahelt Ă€ra. Lisaks loopis Trixi taas ĂŒhe tĂŒdruku alla, eks seal oli mĂ”lemapoolset viga aga ega mulle enam see tall nii palju ei meeldi kui alguses. – Mida rohkem ma kohal kĂ€in seda rohkem ma nĂ€en mida peaks teisiti tegema.

img_20161125_145315

Treener koer …

Kahrlustan et ratsakoolile kuuluvad hobused ei saa enam ĂŒldse Ă”ue … vĂ”i siis tĂ”esti pÀÀsevad mĂ”nikord liivakoplisse vĂ”i maneeĆŸi. Ma ei ole trennihobuseid enam ĂŒldse koplites nĂ€inud. Ma loodan tĂ”siselt et ma olen valesti aru saanud ja nad kĂ€ivad ka Ă”ues mingisugusel salapĂ€rasel ajal. Otsustades kapjade jĂ€rgi kus on all tĂ”sised pĂ”huklombid igakord kui ma mĂ”ne hobuse boksist vĂ€lja vĂ”tan … njah 😀 . – Tegu on siiski minu isikliku arvamuse ja nĂ€gemusega, ega minu pĂ€evik polegi ametlike andmete arhiiv.
Aga jĂ€tkan kolmapĂ€evaga … 😀 .  Peale seda kui see tĂŒdruk oli alla kukkunud vĂ”tsin selle hobuse ja viisin natukeseks talli. – Olin jĂ€rgmine kes temaga ratsutama pidi. Muigasin omaette, sest kui hobune ikka vĂ€ga tahab siis ta saab minust lahti kĂŒll. Ootasime Ă€ra teise trennilise ning ratsutasime teises “hirmsamas” maneeĆŸis. Olin ise ĂŒsna ergas ning valmis igaks Trixi ( kui nimesid tĂ”lgitaks ja tĂ”lge oleks eesti pĂ€rane siis vĂ”iks selle hobuse nimi Trikki olla 😀 ) hĂŒppeks. Ta veiderdas natuke .. krambitas natuke aga suuremad hĂŒpped Ă€id olemata. Sain selle kivihobu ilusti tööle. Isegi tĂ€isistaktraavis harjutused ja ĂŒleminekud mis tahes allĂŒĂŒris tulid hĂ€sti vĂ€lja. Olin ise nagu punapeet aga samas ĂŒleni Ă”nnelik. Sain ka palju kiita. Trenn Ă”nnestus 100%.
NeljapĂ€evane hĂŒppamine jĂ€i minu jaoks Ă€ra sest Mogli oli ju tööst vĂ€ljas, treener arvas et Trixiga hĂŒppamine oleks olnud liiga keeruline. Eks treener teab paremini, aga kui ta oleks kĂ€skinud Trixiga minna ega ma poleks Ă€ra öelnud, aga ma ei hakka treeneriga mitte kunagi vaidlema. – Isegi siis kui ma tunnen et mul on teine arvamine, kui tekib selline olukord et ratsutaja hakkab ennast treenerist targemaks pidama vĂ”i treener ja ratsutaja lihtsalt ei klapi enam ( erinevad koolkonnad jne), siis on Ă”ige aeg treenerit vahetada.
Pidin neljapĂ€eval helistama ja kĂŒsima millisel kellaajal ma reedel trennis pean olema. NeljapĂ€eval helistasin teisele treenerile ning ta muu hulgas mainis et ta on Milanoga kusagile teel. Algul arvasin et treener ajas nimed segi, pĂ€rast tuli vĂ€lja et Milano oli mingisuguse jalavigastuse saanud. – Trennihobuseid 2 vĂ”rra vĂ€hem.
Reedel ratsutasin taas Trixiga. saime kavalette sĂ”ita ja igasugu muud harjutused. Trenni andis seekord teine treener aga vĂ€lja tuli hĂ€sti. Viimasel kavaletiharjutusel hobune tĂ”esti sirutas tervet oma “raami”, vĂ€ga vahva on kivist hobune plastiliseks saada…..
Sel nĂ€dalal pakuti mulle ka ĂŒht erahobust sĂ”ita kel puudub ĂŒks silm ning lĂ”puks rÀÀgiti ka kauaoodatud jĂ”uluetendusest….
KĂ”igest tĂ€psemalt jĂ€rgmises kirjutises 😀 … “To be continued..”

 

 

 

Rubriigid: Toimetamised | 578 kommentaari

JĂ€lle ĂŒks nĂ€dal trenne möödas … ( 14 ..15 ..17 ..18)

Eelmise nÀdala trennides oli edasiminekut ja muutust vÀhe. Ilmad on taas palju soojemad ning kÔik hobused olid kogu nÀdala kuidagi unised.
EsmaspĂ€eval oli selline ĂŒpris mĂ”nus ratsastustrenn. Treener on aru saanud et meil on Mogliga pĂ€ris hea klapp. Monika tegi nalja et kui hommikul poni puudu on siis ta tuleb minu juurest voodist otsima. – VĂ”i siis hommikusöögilauast.
Mogli on kĂŒll tubli ning oskab palju kuid paljudele Ă”pilastele, eriti algajatele paras pĂ€hkel. Monika poleks vastu kui ma selle poni Ă€ra ostaks 😀 🙂 .
TeisipĂ€eval oli ĂŒks sellistest trennidest kus ma taas keskendusin kĂ”ige rohkem oma istakule. Töötasime pĂ€ris hĂ€sti koos aga ikkagi oli midagi nagu puudu.
NeljapĂ€eval hĂŒppasime igasuguseid minitakistusi ja töötasime kavalettidel. Tulemus oli ĂŒsna hea. Minu lemmikud olid kavaletid pöördel millele jĂ€rgnes tĂ€isnurga all olev vĂ€ike takistus.

20161114_150534

Mogli tervitas mind oma uudishimulikkusega

 

Reedeses trennis olime neljakesi platsil. Treener pĂŒĂŒdis siiski kĂ”igiga tegeleda ja kĂŒsis minult kas ma tahan midagi eriti kĂŒsida. Talle tundus et ma olen kuidagi vĂ€lja jĂ€etud, aga tegelikult ma pĂŒĂŒdsin kĂ”igest vĂ€est saada poni tööle sisemise sÀÀre ja vĂ€limise ratsme vahel nii et saaksin kasutada kergeid vĂ”tteid. Sain korduvaid tavapĂ€raseid kommentaare.
Alles viimased 10 minutit tundisn et olen poni endaga koostööle meelitanud. – Sel moel et meil mĂ”lemal oleks lihtne. Oleksin tahtnud terve trenni sel moel ratsutada 🙂 .
Vahepalana vĂ”in rÀÀkida taas kolmikutest tĂŒdrukutest, nad oskavad Monikat iga nĂ€dal millegagi pahandada. Sel nĂ€dalal olid nad jĂ€tnud ĂŒhte tundi tulemata, kusjuures hobused olid nende jaoks valmispandud. Kui nad jĂ€rgmisel korral talli tulid siis nemad ise mĂ€ngisid muidugi kannatajaid. Siiski peavad nad selle tunni kinni maksma, sest nii on aus. Seda on kĂ”igile ratsutajatele öeldud et ette teatamata tundi mitteilmumine tuleb kinni maksta. Reeglid trennikorralduse kohta on samuti talli stendil. Treener on aja planeerinud ning treeneri aeg on vÀÀrtuslik.
TĂŒdrukutirtsudel tuli uueks trenniks iseseisvalt hobused valmis panna. ManeeĆŸi jĂ”udsid Ă”igeks ajaks ainult kaks hobust. Kolmas vedeles vahekĂ€igus valjad ja pĂ€itsed lĂ€bisegi pĂ€he kĂ€kerdatud 😀 – ninarihm oli ka suus. Aitasin hobuse valmis panna.
Üks tirtsudest ratsutas Mogliga. – poni jalutas terve tunni enne minu tundi sammu 😀 . Ta klobis poni mĂ”lemalt kĂŒljelt tĂ€ie jĂ”uga mĂ”lema sÀÀrega. Vaatasin seda mĂ”ttetut klobimist ja olin nukker, pole siis ime et ponil puudub impulss ja tahe kui ratsutajatel on suva. TĂŒdruk ei tĂ€itnud ĂŒhtegi treeneri korraldust 🙁 .

20161114_145557

Ratsutamine on ikka imeline. Pilt pole kĂŒll parim aga sadulas on mees kellel aastaid juba 60 ja ta on oma esimeses ratsutamistunnis

 

Rubriigid: Toimetamised | 710 kommentaari

Need Murphy seadused …

Lausa intensiivselt emotsionaalne pool on minus kogu senise elu domineerinud. -” Ega Mustik moodu jĂ€ta ” on selline natukene murrakuline ĂŒtlemine mis mind vĂ€ga hĂ€sti iseloomustab.
Olingi eelmise nĂ€dala treeningute ja sĂŒndmuste tĂ”ttu liiga rÔÔmsaks muutunud. Kohe kui olin lubanud isiklikul egol end sirutada ning sekundiks tunda et meri on pĂ”lvini, tuli sĂ”ber Murphy seadusteportfelliga ning andis mĂ€rku peatsest uppumisest. NĂ€dala lĂ”pu poole Ă”nnestus mul aga Kalevipoega mĂ€ngida ja kĂ”ndisin taas kaldale. Lauakoorem oli mul kĂŒll puudu, kuid kiiver, porised poolsaapad, sÀÀrised ja kogemata ĂŒhes tassitud maneeĆŸiliiv said koju toodud.
Hoolimata kukkumisele viitavast eelnevast kirjeldusest 😀 .. valmistan kahjurÔÔmu kĂŒttidele pettumuse, tegu oli kĂ”igest vĂ€ga aktiivse hĂŒppetrenniga mis lĂ”petas minu treeningnĂ€dala. Enne trenni ikka pabistasin, ma pole ju silmapaistev takistussĂ”itja (veel mitte ka vĂ€ga silmapaistev koolisĂ”itja, kuid sel alal vilunum). Vara kohaletulemisega on enese teiste trenniliste tegemistega kurssi viimine ĂŒsna paratamatu protsesss. Niipea kui talli sisenesin, sain nĂ€ha ĂŒhte tuttavat neiut kes oli ametis Mogli harjamisega. MĂ”tlesin endamisi et miks, sest tavaliselt Monika ei andnud hĂŒppama minejaid hobuseid tund varem vĂ€ga intensiivsesse töösse.
Kohe kui trenn algas said kĂ”ik pealtvaatajad teada jĂ€rjekordsest omavolitsemisest. Neiu kes ratsutas Gipsy seljas oleks pidanud ratsutama hoopis Milanoga ja neiu Mogliga oleks pidanud tundi tulema Gipsyl ratsutades. Monika oli ĂŒpris kuri, omavoliliselt hobuse valimine oli ĂŒks, teine vĂ€hemalt sama tĂ€htis pĂ”hjus oli tĂŒdruku mitte vĂ€ga hea hakkamasaamine omavalitud hobusega. Tema ratsutamine Gipsy seljas  nĂ€gi vĂ€lja Ă”nnetu loivamisena, pealegi ei suutnud tĂŒdruk otse sĂ”ita ega Ă”igel hetkel hobust Ă”igesse paindesse kutsuda. Treener ĂŒtles otse vĂ€lja mida ta tĂŒdruku kĂ€itumisest arvab, maneeĆŸi tuli veel ĂŒks töötaja kes manitses sama neiukest loata toitmise eest. Tallil on omad reeglid, reeglid on isegi seinale kleebitud ning ikka leidub kedagi kes talitab sedaviisi nagu ise Ă”igeks peab.
Einsteingi tavatses ju öelda et maailmas on kaks lĂ”pmatust… ,  esimene neist on universum ja teine on inimeste rumalus, sinnajuurde tavatses ta lisada et universumi lĂ”putuses pole ta veel nii kindel 🙂  😀 . Monika on mulle varemgi öelnud, et juba ainaĂŒksi pĂ€evlĂ€bi tallis olles on jutuainet kĂŒllaga.
Pöördub kĂŒll pisut filosoofiliseks, aga kui ma juba alustasin nĂ€dala iseloomustust lĂ”pust, siis ma ka jĂ€tkan alustatud lĂ”puga.
Tassisime maneeĆŸi kolm kavaletti ( sellised ĂŒhestĂŒkis, ilmselt kuni 50 cm kĂ”rged), need said seatud 20 m raadiusega voldile, tavalisi takistusi oli kokku 4 ( ka jĂ€rgmise grupi treeningtunni tarbeks). Meie ( kahene rĂŒhm) hĂŒppasime kĂ”iki takistusi peale okseri. Takistuste kĂ”rgused olid umbes 75-80 cm. VĂ€ga mĂ”nus vĂ”imlemine. PĂ€rast korralikku soojendust alustasime kavaletistatud voldil. Pidin hoidma nö vĂ€lisjoont ja sisemist ratset jĂ€rele andma et ponil oleks lihtsam minu alt vĂ€lja hĂŒpata. Koperdasime ainult natukene, peamiselt nendel hetkedel kui jĂ€in treenerit kuulama. Üldiselt tuli see harjutus hĂ€sti vĂ€lja , raskus ja tasakaal rĂ”hutatult sisemisel jalal, samas jĂ€lgimine et vĂ€lisliin ja tugi ei kaoks.
Takistused olid  said ĂŒlespandud kĂ”rgemapoolseteks  ristideks, et luua ratsanikule illusioon nagu oleks need ristid lattaiaga vĂ”rreldes madalam valik.
Tegime palju nurgast vĂ€ljahĂŒppeid. Sekka juhtus ka ĂŒks tĂ”rge , sest nurk oli sĂŒgav ning vaatasin takistust liiga hilja, poni ei jĂ”udnud minu alt vĂ€lja hĂŒpata. Sellest polnud midagi, sest tegemist on vilunud poniga kes tahtis Ă€pardust Ă€rahoida. Tegelikult on Mogli ĂŒlimalt pĂŒĂŒdlik ja aus hĂŒppaja, kuid samuti pisike, niisiis pidin hoolikamalt jĂ€lgima kuskohast pööran jms. – Kavalettidelt takistustele ja takistustelt kavalettidele, Ă”ppisin sellest trennist palju ning oleme Mogliga jĂ€lle natukese vĂ”rra parem meeskond. Nii mina, treener kui poni jĂ€ime trenniga rahule, saime ikkagi need Ă”nnetud kastanid tulest vĂ€ljatoodud.

NĂŒĂŒd pahupoole juurde. EsmaspĂ€eval lĂ€ksin trenni talveks mĂ”eldud ratsapĂŒkstega (sest teine paar oli pesus ning rohkem mul neid siin pole), see oli aga tĂ€itsa VALE pööre, nagu sellenimelises filmiski, ei sujunud sĂŒndmused ikka ĂŒldse. Ma ei saanud sÀÀriseidki sinna peale panna, sest pĂŒksid olid liiga paksud. Olin nii kindel, et saan ilma sÀÀristetagi hakkama. Julge hundi rind on vist ikkagi  haavleid tĂ€is.
Mul on ju jalad natukene nagu makaronid. Otsustasin suurema osa trennist jalusteta ratsutada, ka kergendatud traavis. Jalusteta ratsutamine on minu jaoks isegi lihtsam, sest kui ma kunagi alustasin siis ei andnud mu esimene treener isegi sadulat ega valjaid kasutamiseks. Hobusel olid ainult pĂ€itsed peas ja ma pidin oma hobusele puki pealt selga hĂŒppama ja iga hinna eest pĂŒĂŒdma oma tol ajal veel palju halvemini töötavad jalad ja puusad tööle panema. Sain palju nutta ja kukkuda (tegu oli ka noore hobusega), aga ma olen treenerile sĂŒdamest tĂ€nulik. Agnes oli ainus kes minusse uskus ja nĂ€gi minus seda mida keegi teine ei nĂ€inud. TĂ€nu Agnesele pingutasin ma palju rohkem ning praeguseks olen ma hĂŒppelisi edusamme teinud ja seda ka sĂ”na otseses mĂ”ttes 😀 .
Treener Monikale seletasin ma seda kĂ”ike pĂ€rast trenni, ta oli heas mĂ”ttes vĂ€gagi ĂŒllatunud et ma suudan jalusteta nii kenasti kergendatud traavi sĂ”ita ja kĂ”ike muud mis tarvis ( ka hĂŒpata). Kuid need neetud pĂŒksid hĂ€irisid mind ikka korralikult, mul oli selline tunne nagu oleks padi minu istmiku ja sadula vahel. Kippusin sadulas loksuma ja libisema, sest need pĂŒksid olid ĂŒlilibedad ning tegid mu niigi kehvasti liikuvad jalad jĂ€medamaks ja kohmakamaks. Galopitöö eest saime siiski kiita, aga paha tunne jĂ€i ikka. – Et ma omaenese trenni kihva pidin keerama.
PĂ€rast trenni olin kurb, pĂ€risin Monikalt kas ma ĂŒldse olen tema arvates edusamme teinud. Monika palus mitte muretseda kuna ma olevat tubli ning ei tasu endaga liiga karm olla.
– ĂŒks on kindel, neid pĂŒkse ei kasuta ma enam ĂŒheski trennis, palja taguotsaga oleks ka turvalisem olnud, sest siis oleks nahk naha vastas olnud 😀 .
TeisipĂ€evaks olin otsustanud endast  kĂ”ik anda et eelmise trenni ebameeldivused olematuks muuta. Treener aga saboteeris minu Ă”hinat, tema andis mulle trenni ĂŒhe hallikas valge vĂ€rvusega mĂ€ra kelle nimi on Trixi. Monika hoiatas ka Trixi tohutul mÀÀral raputava traavi eest, samm ja galopp olid Ă”nneks mugavad. Hobune on muidu selle talli parim (parimat antakse tema rahliku oleku tĂ”ttu ka pidevalt  ratsanikele kes mitte midagi nĂ”uda ei julge, hobune muutub ĂŒlbeks ja laisaks). Trixi oskab kĂ”ikvĂ”imalike kĂŒlgliikumisi, muidki vahvaid elemente, hĂŒppab ĂŒlihĂ€sti, aga traavis on ta laisk kui porikĂ€rbes, galopis hoopistĂŒkis nagu kraadiklaasist vĂ€ljapÀÀsnud elavhĂ”be. TĂ€isistakussĂ”itmine oli ikka parajalt kloppiv( naineolemisel on omad plussid ka … 😀 ) , nĂ€gin tĂ”sist vaeva et vĂ”imalikult ilusti istuda. Sadul oli ka vĂ€hemalt 17,5 vĂ”i 18 tolli, tundsin et ma ” lainetan” selles. Kasutasin algul palju stekki ning sain traavi elavamaks. Tegime poolkogemata sÀÀre ees Ă€raastumist pĂ€ris palju, sest hoolimata uimasusest, kuulas ta ratsaniku tasakaalu ja sÀÀre survet pĂ€ris hĂ€sti. Minu jaoks on see hobune natuke mĂ”istatus ning loodan et mul Ă”nnestub tulevikus temaga jĂ€rjepidevalt ratsutada. Kindlasti vĂ€ga hea Ă”petaja. Galopis otsustasin teda samuti stekiga Ă€rkvele saada. Õpetaja Trixil oli stekikasutamisest oma arvamus kujunenud ja ta hĂŒppas kĂ”ige nelja jalaga pĂ€ris kĂ”rgele Ă”hku, samal ajal pead jalge vahele sikutades. Õnneks oli treener enne seda mulle taas mĂ€rkuse teinud et ma sulgeks oma sĂ”rmed ja ei annaks ratset nii palju jĂ€rele. Refleksist surusin selja vĂ”imalikult sirgu ning Ă”lad vĂ”imalikult taha et mitte kukkuda. Oiiiiii seda laia irvet minu nĂ€ol kui ma hobuse kukkumata seisma olin saanud. Monika naeris ja ĂŒtles et ma poleks esimene sel nĂ€dalal Trixil seljast Ă€ra kaotada. Kui see hobune oleks vĂ€ga tahtnud siis oleks ta minust kindlasti vabanenud, aga ta pĂŒĂŒdis ilmselgelt mĂ€rku anda, et hoolimata traaviloivamisest on ta tundlik hobune.

Peale seda vahejuhtumit saime Trixiga palju erinevaid Â ĂŒleminekuid ratsutada, nĂ€iteks traavist galoppi, sammust galopile, peatusest galoppi. PĂ€rast trenni oli mul ikkagi hĂ€dine tunne, ma ei suutnud ennast isegi nĂ”tkelt istuma saada, kuigi ma nĂ€gin terve trenni vaeva et kooskĂ”la leida. Mul oli selline tunne nagu ma valmistan kĂ”igile pettumuse, kaasaarvatud mulle endale ja hobusele.

KolmapĂ€evaks oli mu tuju eriti kehv. Tuju ei parandanud samuti olukord mille olid tekitanud teised trennilised. Trenn pidi algama kell viis Ă”htul aga kuna ennast kirja pannud inimesed ei ilmunud kohale lĂŒkkus ka minu trenn tunni vĂ”rra edasi. Tulen ju niigi varem, kĂŒlmetamine ja teiste tegemiste jĂ€lgimine tundusid veidral kombel paremad tegevused kui ĂŒksi tallikohviku lauas kössitada ja nutuse nĂ€oga lauda vahtida. – Poleks nii kui nii olnud tuju sĂŒĂŒa ega juua.

Trenn oli teises maneeĆŸis kuid sinna ei julenud ma siseneda, kaks hobust olid lahtiselt, teadsin kui pahur vĂ”ib olla mu poni ning otsustasin arusaamatuste vĂ€ltimiseks oodata millal keegi tuleb ja oma vedelevad hobused Ă€ra korjab. Trenn ise oli ka selline tĂ€is noomimist ja mĂ€rkusi. Taandamine ka ei  tulnud ĂŒldse vĂ€lja, sest asi on nii poni seljas kui minu makaroni jalgades. Olin pettunud, sest mĂ”ned trennid saime usinasti aktiivselt taandatud ja kĂ”ik oli Ă”igesti. Galopitöös tahtis poni pidevalt ĂŒleratsme ronida, probleem taas selles kuidas teised on temaga eelnevalt ratsutanud. Kippusin kehaga teda edasi ajama, Ă”nneks selle lĂ”petasin kohe peale mĂ€rkust Ă€ra. Poni oli loid ja vĂ€sinud, samuti tahtis ta ennast kergendada iga natukese aja tagant ning see ei ole tema puhul normaalne kĂ€itumine. Kahtlustan juba teist nĂ€dalat et tal on kĂ”huga probleem, treener teab seda. Äkki omanik arvab et pole tarvis teda kontrollida? Mina arvan et oleks tarvis, aga see pole absoluutselt minu asi öelda. – Loodan et ponil ei ole midagi viga vĂ”i kui ongi siis saagu ta vĂ€lkkiirelt terveks.

Sain nii imelike mĂ€rkusi sisemise ratsme kohta mida ma tavaliselt ei ole saanud, lĂ”puks ratsutasin nii, et hobune oli kergelt vildakas, aga treener ĂŒtles et see on parem, ju ta tahtis et ma sÀÀre rohkem tööle paneks. Ratsakooli hobuseid on raske ilusti sĂ”ita kui enamik sĂ”idavad kuidas iganes ning igat hobuse sammu edasi ajades. LĂ”puks on hobused nagu kivid. – Kahju.
Peale trenni olin sĂŒgavas masenduses. Nii kurb oli olemas olla. Treener tuli minu juurde ja seletas veel mĂ”ned asjad ĂŒle et ma liialt ĂŒle ei mĂ”tleks ja ei nukrutseks.  Natuke lohutavam oli ju kĂŒll aga ratsutamises ei peaks ju sooritused teoks saama toore jĂ”uga, minu unistus on ikkagi olla Podhajsky ja Gali moodi 🙂 . Tundsin ennast aga hoopis rĂ€bala moodi.
Tallikohvikus pidi oleme vĂ€ike koosolek jĂ”ulukadrilli asjus. Koosolekut siiski tol Ă”htul ei toimunud ning sain hoopistĂŒkkis tuttavaks ratsutajaga kes polnud samuti sakslane. Minu lĂŒhises aju kasuks oligi parem inglise keeles rÀÀkis. Lisaks oli tal kaasas koer kes oma armsa pugemisega naeratuse nĂ€ole tĂ”i. Mul oli nii kui nii bussini aega, sattusime jutusoonele. Kritiseerisime USA presidendiĂ”nne 😛 ning spekuleerisime selle ĂŒle mis kĂ”ik juhtuma hakkab. Vestluse lĂ”puks olime veendunud, et positiivses mĂ”ttes oleme mĂ”lemad hullud. Minu uus tuttav palus mul mitte iial muutuda. Teadsin et ta mĂ”tleb mittemuutumist heade kĂŒlgede osas, kuid ma suutsin ikka keskenduda oma pĂ”himurele – kuidas paremini ratsutada ning hobustelt ja treeneritelt Ă”ppida. Kui teised ainult teaks kuidas ma olen valmis selles osas muutuma 😀 😛 .

Rubriigid: Toimetamised | 657 kommentaari

04.11.16 … Ja motivatsiooni voolab juurde ..

kredo1

Kredo koos Wevitaga, roosakate pĂ€itsetega mĂ€ra nimetan ma Kredo “pruudiks”. Kredo ei ole tavaliselt vĂ€ga pugejalikult sĂ”bralik, pigem vĂ”imutseb, kuid Wevitaga sobivad nad hĂ€sti

Trenn ja isegi teekond talli olid tavalisest huvitavamad. Olen nĂŒĂŒdseks talli poole suunduvate bussideg palju sĂ”itnud. Tean nĂ€gupidi igat bussijuhti ja ilmselt tunnevad nemad minugi Ă€ra. Üks vene rahvusest bussijuht on alati vĂ€ga sĂ”bralik ja lĂ”bus. Minu peatus on selle liini viimane peatus, ta teadis hĂ€sti, et ma tahan talli minna ning seekord ( kuna ta oli nii kui nii igas peatuses liiga vara, sest inimesi liikus sellel liinil vĂ€he) viis ta mu tĂ€itsa talli juurde ( jala oleks olnud 7 minuti tee ja kĂŒnkast ĂŒles) . Kusjuures ta teadis lisada, et varem oligi selle liini viimane peatus just seal ĂŒleval, tallist ainult 100 meetrit eemal. Olin rÔÔmus ning siiralt tĂ€nulik bussijuhile nii arvestava kĂ€itumise eest, see pole ju ĂŒldse tema probleem kuidas mina talli jĂ”uan.
Kohe uksel ootas mind jĂ€rgmine ĂŒllatus. Treener rÀÀkis minuga eilsest hĂŒppetrennist ja ta paistis energiliselt Ă”nnelik selle ĂŒle, et hĂŒppamine hĂ€sti lĂ€ks. Vestlesime Moglist ja ma jagasin veelkord oma vaimustust, kuna nii Ă€gedat natuke jonnipunn poni ma polnudki veel nĂ€inud. Muu hulgas teadis treener rÀÀkida, et see poni on vĂ”imeline hĂŒppama ratsanikuga ĂŒksiktakistust kuni 140 cm ja parkuurides tunneb ta end vĂ€ga kindlalt kuni 100 cm kĂ”rgetel takistustel. KĂ€hvasin kiirelt jutu vahele, et TAHAN ka ka edaspidi Mogliga ratsutada. 😀 😀 😀 Treenerile nĂ€is mu soov vĂ€ga meeldivat. 😀
Hea uudis oli veel see, et vÔisin selles trennis ilma igasuguste abivahenditeta ratsutada. -Lausa kilkasin rÔÔmust.
Enne trenni algust oli mul tunnike aega nagu tavaliselt, bussiajad ei klapi nii tĂ€pselt, niisiis jĂ”udsin oma trennile eelneva trenni alguseks. Lobisesime treeneriga pĂ”gusalt samal ajal kui jĂ€rgmised Ă”pilased end hobuste selga sĂ€ttisid.  Monika kĂŒsis minult isikliku hobuse kohta, sain jagada Kredo iseĂ€rasusi ja pĂ”hjusi miks ma ta Eestisse jĂ€tsin. Monikal on hea empaatiavĂ”ime, ma ei pidanud vĂ€ga detailselt midagi seletama, ta mĂ”istis mind selletagi. Vahel on tröösti pakkuv jagada oma mĂ”tteid inimesega kes sinu mĂ”tteid pĂ”hjaliku kirjeldusetagi mĂ”istab. – Mul on ju sisimas vĂ€ga kahju, et ma Kredot kaasa vĂ”tta ei saanud, olgugi et see oli parim vĂ”imalik valik.

kredoke2

Kredo praegu ( jÀi pildile koos pisikese koplikaaslasega)

Õige pea lĂ€ksime ĂŒle ĂŒpris kentsakale teemale. 😀
Eelmises treeningrĂŒhmas ratsutasid kolmikutest tĂŒdrukut. Armsad tĂŒdrukutirtsud on aga vĂ€ikesed sulid.Probleem on selles, et tĂ”enĂ€oliselt vahetavad nad trenni alguses hobused Ă€ra, aga treenerile jĂ€tavad selle “ebaolulise pisiasja” mainimata. Üks tĂŒdrukutest ei saavuta kuidagi koostööd ĂŒhe teatud hobusega.  just lĂ€biviidud treeningtunnis tuli sellel tĂŒdrukul aga sama hobusega ratsutamine tavalisest kordi paremini vĂ€lja. Kuidas Monika ĂŒldse teab neid umbusaldada? Vaat sellepĂ€rast, et kord on nad selle sama trikiga tunnis juba vahele jÀÀnud. TĂŒdrukute ebaĂ”nneks osutus reeturiks nende endi ema. Ema hĂŒĂŒatas oma kurikuulsa hukutava kĂŒsilause ĂŒle maneeĆŸi, kĂŒsimus oli mĂ”eldud Monikale ja kĂŒsimuse sisu oli uuriv selles osas miks Monika jĂ€rsku tĂŒdrukutel hobuseid on vahetanud 😀 😀 😀 .
Loomulikult tekkis niisugusest omavolist tĂŒli. Monika pakkus vĂ€lja idee muretseda tehnika sĂ”rmejĂ€lgede kontrollimise tarvis, Ă€kki saab Ă€ra hoida taolist isetegevust.
😀 Mina ei mĂ”ista kolmikute kĂ€itumist ĂŒldse, miks tulla trenni kui pole kindlat soovi ega eesmĂ€rki? VĂ”ib-olla need eesmĂ€rgid ja soovid siiski on, aga mina ei viitsi neid mĂ”ista, sest need ei kĂ€i lihtsalt minu pĂ”himĂ”tetega kokku. LĂ”ppkokkuvĂ”ttes, kellel on rohkem tarvis et Ă”pilane ratsutama Ă”pib, kas treenerile vĂ”i Ă”pilasele endale? Ma  ei imesta enam ammu selle ĂŒle kuidas paljudes ratsakoolides treenerid ja juhendajad lihtsalt on platsi ÀÀres ja kiidavad kas vĂ”i ratsapĂŒkse, sest ĂŒks osa ratsutajaid kĂ€ivad niisama ratsutamas. Kui treener nii kui nii oma raha kĂ€tte saab siis miks ka mitte niisama kohvi juua, vaadata ja vestelda. Treener ei pea kedagi ju sundima, ajad kus ratsutamas kĂ€isid ainult inimesed kes tĂ”esti tahtsid koguaeg edasi areneda on lĂ€bi. Muidugi on palju tublisi, suur osa on siiski laisku ja niisama turiste. – Muidugi tulu peab ka kusagilt tulema, tĂ€napĂ€eval saavad vĂ€hesed tallid lubada kliendi tagasilĂŒkkamist.

Tagasi tulles pĂ”hiteemani siis …..
Trenn ise oli teistsugune, mainisin et ĂŒhtegi abivahendit ( kolmnurkratse vĂ”i kĂŒlgratsmed) ma seekord kasutama ei pidanud. Hobune liikus hĂ€sti, alguses kĂŒll laisalt, aga reede ju ning kaks pĂ€eva puhkust ilmselt pĂ€rlendas juba ponilgi silmade ees.
Saime ilusti liikuma. JĂ€rgisin tavapĂ€raseid mĂ€rkusi ja keskendusin korralikult, et saaksin vĂ”imalikult ilusti ja lĂ”dvestunult istuda. pĂ”hiharjutus millega seekord töötasime oli sammust galopile ĂŒleminek. Tahtsime saada vĂ”imalikult “puhast” ja aktiivset ĂŒleminekut. Poni kurjustas minu nĂ”udmise peale ja viskas oma tagumist otsa nii kĂ”rgele ĂŒles  kui ĂŒldse  koos minuga vĂ”imalik oli, lĂ€hedale tulnud teine hobune ilmselgelt inspireeris poni, sest ma pole veel nĂ€inud ĂŒhtegi teist hobust vĂ”i poni kes Moglile meele jĂ€rele oleks.
Mina naersin Mogli korraldatud “tasakaalu kontrolli” peale ning sĂ”itsin edasi. JĂ€rsku hakkas poni tööle nagu igiliikur. Üleminekud olid vĂ€ga head. MĂ”lemad treenerid juhtusid Mogli tuju tunnistama ning me kĂ”ik saime valjult naerda 😀 .
Trenn oli super.
PĂ€rast trenni tegi treener mulle ettepaneku osaleda jĂ”ulukadrillis, muidugi olin ma nĂ”us. Tundsin ennast kohe palju vajalikumana 🙂 .
Lisaks rÀÀgin juurde oma mĂ”tte nendest abivahenditest. Paljud ratsutajad muutuvad kurjaks kui kuulevad sĂ”na libisev ratse, kolmnurkratse vĂ”i kĂŒlgratsmed. Mina neid abivahendeid hukka ei mĂ”ista, kĂ”k sĂ”ltub sellest kuidas vastavat vahendit kasutada.

Rubriigid: Toimetamised | 1 163 kommentaari